Pariisi õunakook

Sügis on õunaaeg ja õunakoogid minu ühed suured lemmikud. Sel aastal aga olen küpsetanud kõike muud, kui õunakooke. Pärast sünnipäeva-sagimist võtsin eile rahulikult. Käisin metsas jalutamas - ilm oli imeline. Ja siis tuligi  kange tahtmine teha üks lihtne ja õuntest pungil kook. Kohe meenus "100 rooga" sarjas ilmunud Õunakoogi raamat ning sealne Pariisi õunakoogi retsept. Palju õunu, vähe tainast ja lihtne teha. Sai valmis :). Natukese jäi toores, minu arvates. Ära sõime terve koogi nii 20 minutiga. Nüüd on sellel sügisel vähemalt üks õunakook ka küpsetatud. Loodan, et jõuan
mõne veel. Väga tahaks teha oma suurt lemmikut, taas samast raamatust, Normandia õunakooki. Sügis on ikka võrratu - oma värvidemängu ja kogu selle maitsva valminud kraamiga.

Mooni-martsipani kringel ja šokolaadimousse tort

Reedel, päev pärast õiget sünnipäeva tähistasin seda suuremas ringis - sõprade ja sugulastega. Soolase kraami tellisin, aga magusa tegin ise. Sai jälle kooli praktika-tabelisse mõned linnukesed kirja. Ja no tegelikult mulle ju meeldib. Muidu poleks kogu seda kooli ette võtnudki :).
Sünnipäeval peab olema ikka kringel ja tort.

Kringli tegin koolist saadud retsepti ja juhiste järgi. Täidiseks läks sel korral martsipan ja mooniseemned. Natukse kaneeli ikka ka - mis kringel see ilma kaneelita on. Vennaraas muidugi nõudis rosinaid - saab mõnel järgmisel korral. Martsipan on minu suur lemmik ja mooniseemneid armastan samuti. Kringel kerkis sel korral väga-väga hästi. Kuna soolane kringel jäi natuke toores, siis suure hirmuga hoidsin sel korral kringlit kauem ahjus. Ei olnud hea mõte. Tõmbas pealmise kihi liiga kõvaks-krõbedaks. Üldse jääb kringel kodus küpsetades pealt selline krõbe, ei ole näpuga katsudes mõnus pehme nagu sai olema peaks. Eelmisele magusale kirnglile sai pumati-võõp peale tõmmatud ja see tegi kringli pehmeks. Aga alati ju ei taha - nagu sel korral. Ei tea, kuidas siis see pealispind pehmeks saada? Ära ta söödi, ise sain ka ühe tüki. Ausalt öeldes ei mäletagi, kuidas maitses või mis nägu ja tegu ta lahti lõigates oli. Sünnipäevalapsel ikka palju muud sahmimist. Vähemalt oli meeles pilt teha.

Tordi jaoks küpsetasin kaks suurt kakao-biskviiti. Tuli välja küll - hirm oli parasjagu suur. Kui untsu oleks läinud, siis uute tegemiseks aega poleks olnud ja kes teab, kust siis suure tordi oleks saanud. Immutasin brändi-suhkrusiirupiga, vahele läksid vähese meega purustatud jõhvikad ja õhuke kiht šokolaadikreemi. Šokolaadimousse tegemiseks kasutasin Silja Luide blogist leitud retsepti. Tegin seda teist korda ja pole nii keeruline midagi. Sel korral tegin topelt koguse. Vahustamist on parasjagu ja suurtest kaussidest jäi puudu. Sain hakkama. Nagu öeldud, läks osa sellest koogi vahele ja ülejäänu määrisin peale ning külgedele.


Väike kausitäis jäi alles - no mulle pärast pidu maiustamiseks. Tortide korraliku kaunistamisega pole ma väga tegelenud ja kokku puutunud. Aega ka ülearu polnud - ikka puudu. Jäi siis sel korral selline vahukoore ringide ja peotäie jõhvikatega. Tegelikult jäi üks serv alguses vahukoorega ka kaunistamata - viimane sai lihtsalt otsa. Vend tõi poest siiski lisa ja enne külaliste ette kandmist said kõik servad vahukooreseks. Tort oli väga mahlane ja väga-väga šokolaadine. Šokohoolikd plaksutasid kõik käsi. Kasutasin 70% šokolaadi - seega tort ei olnud üldse nii magus, kui arvata võiks. Seda teen teinekordki. Vahele võiks proovida mustsõrstraid. No ja vaarikas ning šokolaad sobivad alati suurepäraselt.

Pildid said tehtud kiiruga, et hoopis tegemata ei jääks. Seega pole suuremada asjad. Küll jõuab seda poolt ka arendada.

Laimi-toorjuustu tort

Sünnipäeval tuleb ikka torti süüa ja kõige lähedasemate inimestega koos olla. Tahtsin teha midagi, mille saaks eelmisel õhtul valmis teha ja mis võtaks suhteliselt vähe aega. Valituks osutus toorjuustu kook, mis ahju väga ei vajanudki. Küpsisepõhi käis korra ahjust läbi, peale tuli toorjuustu-kondenspiima-laimimahla segu. Ja külmkappi tahenema. Sünnipäeval ma tavapäraselt puhkasin - tegin hommikul pannkooke, käisin turul ja mereääres. Õhtul haarasin külmkapist koogi ja läksin vanemate juurde. Tort oli hästi välja tulnud. Minu lemmikuga kindlasti tegu pole - kuidagi liiga rammus. Vennaraasuke kurtis sama. Vanematele meeldis. Ongi hea suure seltskonna tort - keegi ei jaksa üle ühe tüki süüa :).

Kreemisai ja võiroos

Pärast kringleid võtsin saiakesed ette. Kindel soov oli teha võiroose või kreemisaiu. Mitte ei suutnud valida - otsustasin teha mõlemaid.

Kreemisaia tegin koolis ka. Ma pole kunagi süvenenud, millest see kreem seal saiakeses täpselt koosneb, kuid arvasin, et ikka midagi peent. Pettumus missugune - kreem keedetakse piimast, võist, jahust ja mannast ning hiljem läheb hulka lahtiklopitud muna. Ühesõnaga mannapudru saiad :).
Võiroosid on lihtsalt niiii head ja nende tegemine tundus põnev ning tahtsin kindlasti järgi proovida. Ausalt öeldes arvasin, et neid tehakse pärmi-lehttaignast. Aga näe - hoopis kihitatud pärmitaigen.


Alustasin kreemisaiadest ja kreemi keetmisest. Ma pole mitte kunagi ise tavalist mannaputru keetnud. Nu mõned tükid jäid sisse ja ajasin pudur läbi sõela. Ja lõpuks jäi see kreem liiga vedel ka. Nii et mannaka keetmises on tugevalt arenguruumi. Siis tegin tainast 20 saia jagu. Kuna kodus endiselt ei köeta, kergitasin taigent ahjus. Rullisin lahti, määrisin võiga ja voltisin kokku, lasin natuke puhata ja kihitasin veel korra. Kreem vahele ning voltisin kokku ja panin ahju kerkima. Kerkisid, aga kindlasti mitte nii hästi kui koolis.

Kodu ahi on ilmselgelt väiksem, kui koolis kasutatav. Ühe panni peale mahtus 10 saiakest. Panin kahe panni peale ning otsustasin kaval olla ja küpsetada kaks pannitäit korraga. Nojah... Ülemise panni saiad küpsesid pealt ja olid alt toored ning alumise panniga oli vastupidi. Vahetasin siis panne. Nüüdsed alumised küpsesid alt aga liiga ära. Päris kõrbema ei läinud, aga õige see asi polnud. Tulemus oli nagu oli. Maitse oli hea. Kuid saiakesed ise jäid tiba kõvad, vähe kerkinud ja vähese kreemiga - kuna kreem jäi liiga vedel, siis ülemäära palju seda ei saanud panna. Ära nad söödi, aga arenguruumi on kõvasti.




Võiroosid jälle siis kihitatud pärimitaginast. Neid oli nii tore kokku "voltida". Kuna kreemisaiad olid juba ahjus küpsemas, siis neid tuli mul kergitada toatermperatuuril rätiku all. Natukese kerkisid, aga mitte piisavalt. Ahjus hakkasid osad "lehvitama".Võtsin välja ja võõpasin sulavõiga üle - välimus oli kena. Aga taas olid kõvavõitu ja ehk ka vähe kerkinud.

 
Erinevate saiakeste tegemine ühel päeval võtab parasjagu aega, eriti kui ei saa neid korraga kerkima ja küpsema panna. Nii et hädasti oleks vaja tunduvalt suuremat ahju ja vingemat mikserit :).
Kõik ei tulnud välja nii nagu oleksin oodanud, kuid tore oli neid teha siiski. Kindlasti proovin millalgi veel.

Soolane kringel

Hing ei anna rahu ja muudkui tahaks kõike katsetada ja koolist saadud retseptid järgi proovida. Ma ei suutnud tükk aega valida, kas teha soolast kringlit või muretaigna pirukaid. Kringel võitis. Mulle hakkab see pärmitaigen juba meeldima. Ma küll ei tea, kaua väike käsimikser vastu peab. Aga kindlasti on ta tubli. Oleme heas koostöös juba kahel korral kringlitaigna kenasti valmis saanud.
Täna oli ka ikka väike värin sees, kuid taigen tuli välja. Kergitasin taas 35 kraadises ahjus - see on mul ikka üks hea idee. Toatemperatuuril ei kerkiks see taigen praegu vist ilmaski - kütteperiood pole alanud ja toas on 19 kraadi sooja.


Rullimine tuli täna juba tiba paremini välja. Aga ideaalse ristkülikuni on veel pikk maa minna. Millegipärast kipub mul vasakust otsas ka õhem jääma. Täidiseks läks pitsakate, ananass, juust ja näputäis basiilikut-tüümiani. Väga kunstiline taignatükk oli mul enne kokku rullimist.









See kääridega kringli lõikamine mulle nii väga meeldib. Minu jaoks nii uus ja põnev :). Kerkis hästi, kuigi eelmisel korral vist kerkis paremini.





Nüüd on ahjust väljas ja lahti lõigatud. Jäi väga pehme. Põhi oleks veel küpsemist tahtnud. Üksikud kohad ehk vahel ka - tegelikult ei saagi aru, kas see on kergelt toores taignariba või sulanud juust. Natuke nagu on nätske, ilmselt ikka oleks pidanud kauem ahjus olema. Muidu maitses täitsa hästi. Täidist panin rohkem, kui retsept ette nägi. Mulle need väga "saiased" asjad ei meeldi, nii et täidist peab ikka olema. Vennaraasuke käis poolel kringlil järgi - saavad ka kodus testida. Teine pool tuleb homme minuga kontorisse kaasa kolleegidele testimiseks. Siis on väike tõestus tehtud, et ma ikka koolis käisin.




Nende suurte kringlite jaoks pole mul ühtegi korralikku alust. Jäävad kõik ahujupannile. Kindlasit jõuab mõne kena aluse veel seotada. Ja pildistamisega kuidaig ei raatsi ka vaeva näha - tahaks ikka edasi toimetada taigna ja kõige muuga.
Kõik see küpsetamine ja koolis käimine on nii tore. Mul on nii hea meel, et selle ette võtsin. Loodetavasti jätkub kõik samamoodi võiduka lõpuni.

Magus kringel

Koolist antud nimekiri, mida kõike peame kodus küpsetama ja kaunistama, on pikk. Nii et tegin algust maguse kringliga. Seda tegeime ka koolis.

Mis siis ikka, otsisin kõik vajaminevad ained, kaalu, mikseri ja muu kraami välja. Põlle panin ka korralikule õpilasele kohaselt ette ja juuksed loomulikult patsi. Tegelikult peaks koju ka uhke mütsi soetama, siis on juuste osas kindel tunne :).

Väike värin oli alguses sees: kas pärmitaigen ikka kerkib ja keringel tuleb hästi välja, kui armas õpetaja Tiiu pole kõrval õpetussõnu jagamas. 

Hakkasin tainast usinalt mikseri taignakonksudega segama. Ehee, see väike mikser oli ikka hädas, aga saime hakkama. Lõpus sõtkusin käsitsi. Taigen tuli täitsa kena. Kuna küttehooaeg pole veel alanud ja kodus jahedavõitu, panin taigna täidse valmis panemise ajaks 35C ahju kerkima. Toimis. 

Siis tuli rullimise osa. Uskumatu, aga see on keeruline. Siiani olen rullinud täiesti suvalise kujuga tüki ja siis lainelised servad ära lõigandu. Aga kohe tuleb ilus ristkülik rullida. No tuli enam vähem. Aga see vist oli kõige keerulisem osa :).

 Siis täidis peale - lisaks retseptis ette nähtud rosinatele-kaneelile, lisasin peotäie õunu. Taignatoru kääridega "kringliks lõikamine" on ka nii tore. Sellest ei teadnud ma seni midagi. 

Võtsin siis julguse kokku ja panin kringli taas ahju kerkima. Hirm oli küll, et kui välja võtan, et ahi kuumaks ajada, siis vajub alla. Aga ei midagi. Kerkis ahjus hästi ja ootas toatemperatuuril kenasti, kuni ahi küpsetamiseks sobiva temperatuuri saavutas.

 Ja küpses korralikult läbi. Pealt jäi heledam, kui oleks oodanud - võib-olla peaksin oma koduahjus natuke kõrgemalt temperatuuril küpsetama. Eks näis, katsetamiseks aega on.

Ahjust välja tulnud kringli määrisin kuuma claroga ja kakao-pumatiga ja valmis ta oligi. Väga uhke tunne oli - sest tõepoolest tuli välja uhke ja "nagu päris". Keeruline oli ka soe ning pehme kringel ahjupannilt serveeimisalusele saada. Õnnestus. Pidevalt on see hirm, et läheb katki. Aga tegelikult pole see nii hull midagi.

Enne lahti lõikamist muidugi lõplikult ei tea, kas tuli välja või mitte :). Vanemate juures lõikasime lahti ja sõime. Oli läbi küpsenud, oli kerkinud - võib-olla oleks võinud natuke rohkem. Maitses kena :). Nii et esimese praktilise kodutöö loen õnnestunuks. Nii hea meel oli. Ja tahtmine oli kohe millegi uue kallale asuda. Nimekiri on pikk ja igav ei tohiks hakata :). Ööpäev võiks muidugi pikem olla...

Kuidas kõik algas...

Suur maiasmokk ma pole, kuid maitsvad kodused koogid on mulle alati meeldinud. Ja alati on meeldinud mulle neid ise teha. Suured lemmikud on kõik, mis sisaldavad rabarberit, õunu ja kohupiima. Ja sefiiritort. Viimast olen ühel korral proovinud ise teha - tuli täitsa söödav, aga sefiir see asi seal tordi peal ei olnud. On üksikud koogid, välja kujunenud lemmikud, mida olen teinud mitmeid kordi. Üldjuhul võtan ikka mõne uue retsepti ette. Ja nii ma siin siis küpsetan.

Vahel mõnda asja ise ei märka ja keegi peab ütlema ning tõuke andma. Ka mulle ütles armas sõbranna, et sa võiksid minna ja õppida... Mulle hakkas see mõte kohe meeldima. Loomulikult leidis "keegi" minu peas mustmiljon vabandust, miks see võimalik pole ja milleks seda kõike üldse vaja peaks olema... Ühel hetkel sain aru, et kaotada pole midagi. Viisin paberid kooli, käisin vestlusel. Oi seda rõõmu pärast vestlust. Nii hea oli olla. Kõik tundus väga-väga õige. Ja kooli mind vastu võeti. Aga see "keegi" minu peas oli ka järjekindel - nüüd hakkas ta leiutama muid variante, miks ikka ei õnnestu kooli minna. Sel korral olin mina tugevam ja kooli ma läksin.

Olen Kuressaare Ametikooli kondiitri eriala õpilane. Ilmselt olen seni tundnud samasugust elevust oma päris esimesel koolipäeval. Oi, ja kui tore oli käia koolivihikut ostmas. Valisin ikka pikalt ja hoolega - mul oli kindel nägemus oma vihikust. Kondiitri õpilase vihik peab ikka olema kookide ja tortidega. Sain!


  Haa, ja koolis käies ööbin õpilaskodus. Üks kord on ikka esimene kord :).

Saaremaal on tore käia ja hea olla - seal nii kenad inimesed kõik. Esimene kooltsükkel on läbitud. Grupikaaslased ja õpetajad - kõik on väga toredad. Ja tõesti, see kuidagi rahulikum ja sõbralik olemine seal saarel. Saarlased on väga muhedad. No ja see saaremaa-keel jääb nädalaga ikka natukese külge.

Loodan väga, et särasilmsust jagub mul kooli lõpuni. Tore on õppida. Praegu võtad asju hoopis teisiti ja kõik igav tundub ka põnev. Kõik saadavad teadmised on väga vajalikud ja kasulikud. Ja kui ei muud, siis iseendale osakn kevadel loodetavasti juba uhkemat sorti kooke teha. Ja sefiiri tegemise õpin ka ära!
Elu on ilus.