Kringel, kringel...

Ikka küpsetan ning söön ise ja viin vanematele ja kontorisse ja sugulastele. Vahel tundub, et endal hakkab isu kaduma - söögiisu, mitte küpsetamise isu :). Siis mõtlen, et võiks ju julguse kokku võtta ja kõva häälega välja öelda, et kui kellelgi kringli või koogisoovi, siis teen. Aga ajaga on nagu on ja ära öelda kellelegi ei taha, sest siis uuesti ei küsita. Nii et harjutan vaikselt ja salaja edasi.  Vahel panen mõne foto oma küpsetussaavutustest Facebooki ka.  Ja siis ükspäev oli armsalt endiselt kolleegilt teade, et kas ma ei tahaks ta pojale sünnipäevaks 5 kg torti teha. Seda ette võtta ei julgenud. Enne kui jõudsin mõelda, et kringli teeks küll, palutigi mult kringlit - sellist, nagu pildil :).
Nii et minu elu esimene tellimustöö oli kringel, õigemini kaks - magus ja soolane. Et kindla peale välja minna, siis leppisime kokku singi-juustu ja klassikalise rosina-kaneeli kringli. Ühest küljest olin ma nii rõõmus, aga hirm oli ka. Nii et katsetasin neljapäeva õhtul veel magusa kringliga.

Pühapäeva hommikul poole päevani magada ei saanud, äratus kell 8, kiire hommikusöök, põll ette ja tegudele. Sõtkusin rõõmuga taigent, tegin eraldi mõlema kringli jaoks. Kui esimene ports soojas ahjus kerkis, tegin teise ja kui teine kerkesse läks, rullisin ja vormisin esimese valmis. Siis läks vormitud kringel kerkima ja rullisin ning vormisin järgmise. Esimene läks küpsema ja teine jäi seniks kerkima. Kerkisid hästi, nägid ilusad välja. Soolase puhul oli mul suur hirm, et äkki jääb toores. Aga tellitud kringel - ei saa ju pooleks lõigata, et 100% kindel olla. Magusa puhul tundus alguses, et pumatit jääb väheks, aga kõike oli täpselt parasjagu. Taaskord ise proovida ei saanud, aga tagasiside oli positiivne. Eirit hää olevat olnud magus kringel. No ma ei tea, need lihtsalt tulevad mul paremad välja. Ju ma siis ikka olen rohkem suhkrust ja vahust :).

Pirinikook

Sain sünnipäevaks palju toredaid ja armsaid ning hingega kinke. Sain ka "100 Rooga mini" sarjast pirnile pühendatud raamatu "Täiuslik pirn". Sealt leiab tegemist küll - leiaks kusagilt aega ka juurde, küll siis toimetaks ja küpsetaks.
Kolleegi poolt toodud pirne jäi mul üle, nii et otsustasin kohe pirni-piiblist midagi katsetada. Valituks sai "Suussulav pirnikook". Retsept veebiavarustes ka täitsa olemas. Muretaigna põhi, mõnus siidjas täidis ja prinid. Lemon Curdi mul polnud ja ise teha ka ei olnud soovi, nii et panin selle asemel lihtsalt natuke sidruni mahla ja riivisin koort.
Muretaignaga olin enda arvates juba sõbraks saanud, aga seda polnudki nii lihtne rullida, nagu oli kaneeli- ja juustuküpsiste puhul juba harjunud. Aga hakkama sain ja oma ilusasse uude piklikkusse sakiliste servadega vormi õnnestus taigen samuti kenasti sobitada. Täidis peale ja pirnid ka, need ma unustasin muidugi koorimata, ning ahju.
Põhi jäi minu arvates natuke toores, aga samas ei häirinud. Võib-olla on asi selles, et mulle endale meeldib pigem selline krõbe ja kergelt juba pruunikas põhi. Koogi maitse oli väga hea ja piklik kuju väga uhke. Mõnus teekõrvane kook. Kindlasti sobib kohviga ka :).

Eriti rosinane kringel

Mu vend armastab rosinaid ning kringlis on tema sõnul neid alati liiga vähe. Kuna mul oli vaja harjutada, siis otsustasin ühel novembriõhtul pärast tööpäeva teha klassikalise rosina-kaneeli kringli. Tegin seda ikka koolist saadud retsepti järgi, kuid rosinaid panin topelt. Äkki ometi kord vennaraas on rahul :). Samas oli endal väike hirm, et kui nii palju rosinaid panen, kas taigen ikka kerkib ning korralikult läbi küpseb. Kõik läks väga kenasti. Eelkergitasin tainast 40-kraadises ahujus, rullisin lahti, panin täidise peale, vormisin ja jätsin veel kerkima. Kerkis hästi, küpses läbi ja nägi täitsa kena välja. Vennaraas andis hindeks 4+. Tema kriitikameelt arvestades pidi see ikka kohe päris hea kringel olema. Ise ma seda proovida ei saanud.
Pärmitaigen on täitsa tore. Varem ei viitsinud ma sellega üldse jännata, aga koolis paar nippi selgeks saanud, julgust kogunud, täitsa toimib ja võin kringleid teha küll. Olen avastanud ka uue pöördvõrdelise seose - mida rohkem teised mu küpsetussaavutustega rahul on, seda vähem ma ise olen.

Pohla-õuna-martsipani kringel

Martsipan on minu suur lemmik. Ja kringlitegu tuleb ikka harjutada. Kuna sööjaid palju polnud, tegin sel korral ühe väiksemat sorti kringli, mille sisse pugesid pohlad, õunad ja martsipan. Tuli täitsa maitsev, martsipani magusust tasakaalustasid hapukad pohlad (ema korjas sügisel) ning õun lisas mõnusat mahlakust. Kringel ise küpses seest kenasti läbi, jäi pehme. Välimusega pole ma päris rahul - oleks pidanud paremini vormima, on kuidagi ebaühtlane. Aga maitse ikka hea :).

Pirnikeeks

Armas kolleg, kes meid kevadel karulaugu ja suve alguses tilliga varustab, tõi ükspäev kontorisse hunniku talipirne. Ütles, et tema teeb neist hoidise ning kasutab suhkur asemel, kuna pirn on nii magus. Vedasin ka paraja protsu pirne koju ja midagi tuli nendega ju siis peale hakata - värskelt söömiseks polnud nad tõepoolest kõige paremad.
Mulle oli varasemast silma jäänud üks keeksi retsept, mis sisaldas greibi mahla ja mooniseemneid. Ma armasta mooniseemneid ja greipe. Keekse aga mitte eriti. Kuna see retsept pirnide koju toomisega mulle taas meenus, otsustasin proovi teha ja lisada keeksitaignasse riivitud pirni. Greibimahl jäi välja, kuna seda mul parasjagu kodus polnud. Lisaks tavapärasele võile-jahule, suhkrule, kuulus komponentide hulka ka jogurt. Kõik see andis lootust, et keeks jääb mahlane ja mitte väga "sai". Vahustasin korralikult või ja suhkru - tõeliselt kohevaks ja ilusaks vahuks. Ja tõeliselt tüütu on seda käsimikseriga teha. Taigen valmis, läks keeks ahju ja mina jäin ootele.
Valmis keeks oli väga mahlane ja pirni maitset oli tunda. Ja mooniseemned krõmpsusid mõnusalt hamba all. Aga keeks jäi ka natuke nätske - pirini lisamisega oleksin pidanud vähendama ka jogurit kogust või selle hoopis ära jätma. Eks kunagi saab uuesti katsetada. Aga nagu juba olen aru saanud - maitsed on väga erinevad. Viisin keeksi kontorisse ja mõnele kolleegile väga maitses. Minu jaoks polnud see just kõige suurem õnnestumine - nätske ja samas kuiv. Ja no keeksid ning muffinid mulle tegelikult ei maitse ka.

Leib

Kogu selle küpsetamise vahel proovin ikka leiba ka teha. Mulle leib maitseb ja seda teha meeldib ka, kuigi on paras mängimine. Leiva puhul on huvitav see, et kui ta valmis saab, siis on alati nii ütlemata hea ja mõnus tunne. Ja ma armastan seda, kuidas leiva lõhn küpsemise ajal üle terve korteri levib. Eestlasel on see leiva-armastus ikka veres :).

Ikka see pärmitaigen...

Katsetada tahaks palju erinevaid täidiseid ja "voltimistehnikaid". Ajaga on aga nagu on... Tegin siis portsu tainast ja sellest kahte sorti saiu.

Teist korda katsetasin kihitatud pärmitaignast tehtud kreemisaiu. No tulid küll juba paremini välja. Kerkisid natuke rohkem ja jäid pehmemad. Aga piisavalt kohevad nad siiski polnud. Millegipärast jäi ka täidiskreem liiga vedel ning seda oli keeruline pritsida. Samal päeval maitsesid hästi, aga järgmisel hommikul olid juba liiga kuivad. Ilmselt ei kerkinud taigen piisavalt ning sellest tuli ka vähene kohevus ning saiad kuivasid kiiresti.

Teisest poolest taignast tegin populaarseid õunaroose. Katsetasin vaid kuuldud juttude põhjal... Nende kokku voltimine oli parasjagu keeruline. Pärast küpsetamise vaatasin videot ka ning sain aru, miks mul kõik natuke keerulisem oli - kuigi pehmendasin õunad kenasti soojas vees. Vahel ikka võiks enne natuke vaeva näha ja asja uurida. Aga maitse poolest olid need väga head - määrisin vahele lisaks kaneelile ka alles jäänud keedukreemi. Nämmm... Järgmisel korral saan ka korrektse kuju kergema vaevaga :).

Hapukoorekook ja küpsised

Kõik mida koolis teeme, olen proovinud ka kodus üksi läbi küpsetada. Asju saab järjest rohkem ning kõige läbi tegemine läheb natukse keeruliseks. Püüan siiski. Ja küpsetada meeldib mulle endiselt. Olen üllatunud, et tuju ei lähe enam väga halvaks ka siis, kui välja ei tule. 

Nüüd siis sai tehtud õpetaja antud retsepti järgi hapukoore kook. Kook on muretaigna põhjal ja maitseb suurepäraselt. Hästi kreemine ja parajalt rammus. Tuleb tunnistada, et see tuli mul hästi välja ka. Pealt jäi üsna sile ning pragusid ei tekkinud. Põhi oleks võinud olla natuke krõbedam. Aga muidu väga hea tulemus ning kindasti tasub selle koogi tegemine edaspidigi ette võtta.

Kuna küpsised on eksami üks osa, siis tuleb neidki harjutada. Võtsin ette juustukupsised ja kaneeliküpsised.

Mõlemad on klassika ja üsna lihtsad teha. Mõlemad tulid välja ja maitsesid hästi. Mulle meeldivad krõbedad küpsised, nii said ka need küpsetatud. Juustuküpsistele jahvatasin natuke musta pipart peale - see tegi need eriti mõnusaks. Juustuküpsised said ka vanemate ja töökaaslaste lemmikuks.

Kevadlilled ja kohupiimakook

Täna siis oli kevadine päev - tegin kevadlille küpsiseid. Või vahustamine käsimikseriga on ikka üsna tüütu, aga pidasin vastu. Taigen tuleb parasjagu tihke ning küpsiste pritsimine nõuab ikka natukese käelihaseid - viimaseid mul eriti pole. Aga sain pritsitud ja küpsetatud ning küpsised tulid välja küll.

Võtsin ette ka kohupiima koogi, taas koolist saadud retsepti järgi. Kook on muretaigna põhjal - see jäi natuke toores. Kohupiima sisse käis ka rosinaid - nii et igati "vanakooli" kook. Samuti oli kattes manna ja vot selle maitse mulle koogis ei meeldinud. Kook küpses kenasti läbi, nägi hea välja, aga maitse polnud päris see. Vanemad ütlesid, et nagu poe kook - ja see pole kompliment :). Edaspidi jätan manna ära, et puhas kohupiima maitse esile pääseks.

Isadepäeva tort

Isa on meil maiasmokk ja armastab magusaid kreemitorte.
2014. a septembri Oma Maitses oli mitu toredat tordiretsepti ning valisin isale tegemiseks sealt biskviittordi kahe erivärvilise toorjuustukreemiga. Küpsetada tuli üks biskviit. Kreem koosnes toorjuustust, vahukoorest ja šokolaadist. Poolele kreemist lisasin sulatatud valge šokolaagi ja poolele sulatatud tumeda šokolaadi. Biskviidi lõikasin kolmeks. Alumise osa vahele läks hele kreem ning marjad ja teise kihi vahele tume kreem. Pealmiseks kihiks jätsin suurmas osas heleda kreemi.

 Kuna olin äsja ostnud endale liblikate ja lepatriinudega silikoonvormid, siis oli kange soov neid proovida. Nii et tegin mahlast ja calrost segu ning valasin vormidesse - kõik need putaukad-mutukad saidki tordi kaunistuseks.
 Kuna kõike tahaks kaunistamisel proovida, kuid erinevaid kooke pole aega nii palju teha, siis kipuvad need tihti katsetamise käigus muutuma "jõulupuudeks".
Tort ise sai mahlane ja maitsev. Vahele pandud marjad lisasid hapukust ning taskaalustasid kreemi magusa maitse. Isa oli igati rahul - no ilmselt poleks ta ka rahulolematust sellisel tähtsal päeval välja näidanud :).