Pirnikeeks

Armas kolleg, kes meid kevadel karulaugu ja suve alguses tilliga varustab, tõi ükspäev kontorisse hunniku talipirne. Ütles, et tema teeb neist hoidise ning kasutab suhkur asemel, kuna pirn on nii magus. Vedasin ka paraja protsu pirne koju ja midagi tuli nendega ju siis peale hakata - värskelt söömiseks polnud nad tõepoolest kõige paremad.
Mulle oli varasemast silma jäänud üks keeksi retsept, mis sisaldas greibi mahla ja mooniseemneid. Ma armasta mooniseemneid ja greipe. Keekse aga mitte eriti. Kuna see retsept pirnide koju toomisega mulle taas meenus, otsustasin proovi teha ja lisada keeksitaignasse riivitud pirni. Greibimahl jäi välja, kuna seda mul parasjagu kodus polnud. Lisaks tavapärasele võile-jahule, suhkrule, kuulus komponentide hulka ka jogurt. Kõik see andis lootust, et keeks jääb mahlane ja mitte väga "sai". Vahustasin korralikult või ja suhkru - tõeliselt kohevaks ja ilusaks vahuks. Ja tõeliselt tüütu on seda käsimikseriga teha. Taigen valmis, läks keeks ahju ja mina jäin ootele.
Valmis keeks oli väga mahlane ja pirni maitset oli tunda. Ja mooniseemned krõmpsusid mõnusalt hamba all. Aga keeks jäi ka natuke nätske - pirini lisamisega oleksin pidanud vähendama ka jogurit kogust või selle hoopis ära jätma. Eks kunagi saab uuesti katsetada. Aga nagu juba olen aru saanud - maitsed on väga erinevad. Viisin keeksi kontorisse ja mõnele kolleegile väga maitses. Minu jaoks polnud see just kõige suurem õnnestumine - nätske ja samas kuiv. Ja no keeksid ning muffinid mulle tegelikult ei maitse ka.