Kringel, kringel...

Ikka küpsetan ning söön ise ja viin vanematele ja kontorisse ja sugulastele. Vahel tundub, et endal hakkab isu kaduma - söögiisu, mitte küpsetamise isu :). Siis mõtlen, et võiks ju julguse kokku võtta ja kõva häälega välja öelda, et kui kellelgi kringli või koogisoovi, siis teen. Aga ajaga on nagu on ja ära öelda kellelegi ei taha, sest siis uuesti ei küsita. Nii et harjutan vaikselt ja salaja edasi.  Vahel panen mõne foto oma küpsetussaavutustest Facebooki ka.  Ja siis ükspäev oli armsalt endiselt kolleegilt teade, et kas ma ei tahaks ta pojale sünnipäevaks 5 kg torti teha. Seda ette võtta ei julgenud. Enne kui jõudsin mõelda, et kringli teeks küll, palutigi mult kringlit - sellist, nagu pildil :).
Nii et minu elu esimene tellimustöö oli kringel, õigemini kaks - magus ja soolane. Et kindla peale välja minna, siis leppisime kokku singi-juustu ja klassikalise rosina-kaneeli kringli. Ühest küljest olin ma nii rõõmus, aga hirm oli ka. Nii et katsetasin neljapäeva õhtul veel magusa kringliga.

Pühapäeva hommikul poole päevani magada ei saanud, äratus kell 8, kiire hommikusöök, põll ette ja tegudele. Sõtkusin rõõmuga taigent, tegin eraldi mõlema kringli jaoks. Kui esimene ports soojas ahjus kerkis, tegin teise ja kui teine kerkesse läks, rullisin ja vormisin esimese valmis. Siis läks vormitud kringel kerkima ja rullisin ning vormisin järgmise. Esimene läks küpsema ja teine jäi seniks kerkima. Kerkisid hästi, nägid ilusad välja. Soolase puhul oli mul suur hirm, et äkki jääb toores. Aga tellitud kringel - ei saa ju pooleks lõigata, et 100% kindel olla. Magusa puhul tundus alguses, et pumatit jääb väheks, aga kõike oli täpselt parasjagu. Taaskord ise proovida ei saanud, aga tagasiside oli positiivne. Eirit hää olevat olnud magus kringel. No ma ei tea, need lihtsalt tulevad mul paremad välja. Ju ma siis ikka olen rohkem suhkrust ja vahust :).

Pirinikook

Sain sünnipäevaks palju toredaid ja armsaid ning hingega kinke. Sain ka "100 Rooga mini" sarjast pirnile pühendatud raamatu "Täiuslik pirn". Sealt leiab tegemist küll - leiaks kusagilt aega ka juurde, küll siis toimetaks ja küpsetaks.
Kolleegi poolt toodud pirne jäi mul üle, nii et otsustasin kohe pirni-piiblist midagi katsetada. Valituks sai "Suussulav pirnikook". Retsept veebiavarustes ka täitsa olemas. Muretaigna põhi, mõnus siidjas täidis ja prinid. Lemon Curdi mul polnud ja ise teha ka ei olnud soovi, nii et panin selle asemel lihtsalt natuke sidruni mahla ja riivisin koort.
Muretaignaga olin enda arvates juba sõbraks saanud, aga seda polnudki nii lihtne rullida, nagu oli kaneeli- ja juustuküpsiste puhul juba harjunud. Aga hakkama sain ja oma ilusasse uude piklikkusse sakiliste servadega vormi õnnestus taigen samuti kenasti sobitada. Täidis peale ja pirnid ka, need ma unustasin muidugi koorimata, ning ahju.
Põhi jäi minu arvates natuke toores, aga samas ei häirinud. Võib-olla on asi selles, et mulle endale meeldib pigem selline krõbe ja kergelt juba pruunikas põhi. Koogi maitse oli väga hea ja piklik kuju väga uhke. Mõnus teekõrvane kook. Kindlasti sobib kohviga ka :).

Eriti rosinane kringel

Mu vend armastab rosinaid ning kringlis on tema sõnul neid alati liiga vähe. Kuna mul oli vaja harjutada, siis otsustasin ühel novembriõhtul pärast tööpäeva teha klassikalise rosina-kaneeli kringli. Tegin seda ikka koolist saadud retsepti järgi, kuid rosinaid panin topelt. Äkki ometi kord vennaraas on rahul :). Samas oli endal väike hirm, et kui nii palju rosinaid panen, kas taigen ikka kerkib ning korralikult läbi küpseb. Kõik läks väga kenasti. Eelkergitasin tainast 40-kraadises ahujus, rullisin lahti, panin täidise peale, vormisin ja jätsin veel kerkima. Kerkis hästi, küpses läbi ja nägi täitsa kena välja. Vennaraas andis hindeks 4+. Tema kriitikameelt arvestades pidi see ikka kohe päris hea kringel olema. Ise ma seda proovida ei saanud.
Pärmitaigen on täitsa tore. Varem ei viitsinud ma sellega üldse jännata, aga koolis paar nippi selgeks saanud, julgust kogunud, täitsa toimib ja võin kringleid teha küll. Olen avastanud ka uue pöördvõrdelise seose - mida rohkem teised mu küpsetussaavutustega rahul on, seda vähem ma ise olen.

Pohla-õuna-martsipani kringel

Martsipan on minu suur lemmik. Ja kringlitegu tuleb ikka harjutada. Kuna sööjaid palju polnud, tegin sel korral ühe väiksemat sorti kringli, mille sisse pugesid pohlad, õunad ja martsipan. Tuli täitsa maitsev, martsipani magusust tasakaalustasid hapukad pohlad (ema korjas sügisel) ning õun lisas mõnusat mahlakust. Kringel ise küpses seest kenasti läbi, jäi pehme. Välimusega pole ma päris rahul - oleks pidanud paremini vormima, on kuidagi ebaühtlane. Aga maitse ikka hea :).

Pirnikeeks

Armas kolleg, kes meid kevadel karulaugu ja suve alguses tilliga varustab, tõi ükspäev kontorisse hunniku talipirne. Ütles, et tema teeb neist hoidise ning kasutab suhkur asemel, kuna pirn on nii magus. Vedasin ka paraja protsu pirne koju ja midagi tuli nendega ju siis peale hakata - värskelt söömiseks polnud nad tõepoolest kõige paremad.
Mulle oli varasemast silma jäänud üks keeksi retsept, mis sisaldas greibi mahla ja mooniseemneid. Ma armasta mooniseemneid ja greipe. Keekse aga mitte eriti. Kuna see retsept pirnide koju toomisega mulle taas meenus, otsustasin proovi teha ja lisada keeksitaignasse riivitud pirni. Greibimahl jäi välja, kuna seda mul parasjagu kodus polnud. Lisaks tavapärasele võile-jahule, suhkrule, kuulus komponentide hulka ka jogurt. Kõik see andis lootust, et keeks jääb mahlane ja mitte väga "sai". Vahustasin korralikult või ja suhkru - tõeliselt kohevaks ja ilusaks vahuks. Ja tõeliselt tüütu on seda käsimikseriga teha. Taigen valmis, läks keeks ahju ja mina jäin ootele.
Valmis keeks oli väga mahlane ja pirni maitset oli tunda. Ja mooniseemned krõmpsusid mõnusalt hamba all. Aga keeks jäi ka natuke nätske - pirini lisamisega oleksin pidanud vähendama ka jogurit kogust või selle hoopis ära jätma. Eks kunagi saab uuesti katsetada. Aga nagu juba olen aru saanud - maitsed on väga erinevad. Viisin keeksi kontorisse ja mõnele kolleegile väga maitses. Minu jaoks polnud see just kõige suurem õnnestumine - nätske ja samas kuiv. Ja no keeksid ning muffinid mulle tegelikult ei maitse ka.

Leib

Kogu selle küpsetamise vahel proovin ikka leiba ka teha. Mulle leib maitseb ja seda teha meeldib ka, kuigi on paras mängimine. Leiva puhul on huvitav see, et kui ta valmis saab, siis on alati nii ütlemata hea ja mõnus tunne. Ja ma armastan seda, kuidas leiva lõhn küpsemise ajal üle terve korteri levib. Eestlasel on see leiva-armastus ikka veres :).

Ikka see pärmitaigen...

Katsetada tahaks palju erinevaid täidiseid ja "voltimistehnikaid". Ajaga on aga nagu on... Tegin siis portsu tainast ja sellest kahte sorti saiu.

Teist korda katsetasin kihitatud pärmitaignast tehtud kreemisaiu. No tulid küll juba paremini välja. Kerkisid natuke rohkem ja jäid pehmemad. Aga piisavalt kohevad nad siiski polnud. Millegipärast jäi ka täidiskreem liiga vedel ning seda oli keeruline pritsida. Samal päeval maitsesid hästi, aga järgmisel hommikul olid juba liiga kuivad. Ilmselt ei kerkinud taigen piisavalt ning sellest tuli ka vähene kohevus ning saiad kuivasid kiiresti.

Teisest poolest taignast tegin populaarseid õunaroose. Katsetasin vaid kuuldud juttude põhjal... Nende kokku voltimine oli parasjagu keeruline. Pärast küpsetamise vaatasin videot ka ning sain aru, miks mul kõik natuke keerulisem oli - kuigi pehmendasin õunad kenasti soojas vees. Vahel ikka võiks enne natuke vaeva näha ja asja uurida. Aga maitse poolest olid need väga head - määrisin vahele lisaks kaneelile ka alles jäänud keedukreemi. Nämmm... Järgmisel korral saan ka korrektse kuju kergema vaevaga :).

Hapukoorekook ja küpsised

Kõik mida koolis teeme, olen proovinud ka kodus üksi läbi küpsetada. Asju saab järjest rohkem ning kõige läbi tegemine läheb natukse keeruliseks. Püüan siiski. Ja küpsetada meeldib mulle endiselt. Olen üllatunud, et tuju ei lähe enam väga halvaks ka siis, kui välja ei tule. 

Nüüd siis sai tehtud õpetaja antud retsepti järgi hapukoore kook. Kook on muretaigna põhjal ja maitseb suurepäraselt. Hästi kreemine ja parajalt rammus. Tuleb tunnistada, et see tuli mul hästi välja ka. Pealt jäi üsna sile ning pragusid ei tekkinud. Põhi oleks võinud olla natuke krõbedam. Aga muidu väga hea tulemus ning kindasti tasub selle koogi tegemine edaspidigi ette võtta.

Kuna küpsised on eksami üks osa, siis tuleb neidki harjutada. Võtsin ette juustukupsised ja kaneeliküpsised.

Mõlemad on klassika ja üsna lihtsad teha. Mõlemad tulid välja ja maitsesid hästi. Mulle meeldivad krõbedad küpsised, nii said ka need küpsetatud. Juustuküpsistele jahvatasin natuke musta pipart peale - see tegi need eriti mõnusaks. Juustuküpsised said ka vanemate ja töökaaslaste lemmikuks.

Kevadlilled ja kohupiimakook

Täna siis oli kevadine päev - tegin kevadlille küpsiseid. Või vahustamine käsimikseriga on ikka üsna tüütu, aga pidasin vastu. Taigen tuleb parasjagu tihke ning küpsiste pritsimine nõuab ikka natukese käelihaseid - viimaseid mul eriti pole. Aga sain pritsitud ja küpsetatud ning küpsised tulid välja küll.

Võtsin ette ka kohupiima koogi, taas koolist saadud retsepti järgi. Kook on muretaigna põhjal - see jäi natuke toores. Kohupiima sisse käis ka rosinaid - nii et igati "vanakooli" kook. Samuti oli kattes manna ja vot selle maitse mulle koogis ei meeldinud. Kook küpses kenasti läbi, nägi hea välja, aga maitse polnud päris see. Vanemad ütlesid, et nagu poe kook - ja see pole kompliment :). Edaspidi jätan manna ära, et puhas kohupiima maitse esile pääseks.

Isadepäeva tort

Isa on meil maiasmokk ja armastab magusaid kreemitorte.
2014. a septembri Oma Maitses oli mitu toredat tordiretsepti ning valisin isale tegemiseks sealt biskviittordi kahe erivärvilise toorjuustukreemiga. Küpsetada tuli üks biskviit. Kreem koosnes toorjuustust, vahukoorest ja šokolaadist. Poolele kreemist lisasin sulatatud valge šokolaagi ja poolele sulatatud tumeda šokolaadi. Biskviidi lõikasin kolmeks. Alumise osa vahele läks hele kreem ning marjad ja teise kihi vahele tume kreem. Pealmiseks kihiks jätsin suurmas osas heleda kreemi.

 Kuna olin äsja ostnud endale liblikate ja lepatriinudega silikoonvormid, siis oli kange soov neid proovida. Nii et tegin mahlast ja calrost segu ning valasin vormidesse - kõik need putaukad-mutukad saidki tordi kaunistuseks.
 Kuna kõike tahaks kaunistamisel proovida, kuid erinevaid kooke pole aega nii palju teha, siis kipuvad need tihti katsetamise käigus muutuma "jõulupuudeks".
Tort ise sai mahlane ja maitsev. Vahele pandud marjad lisasid hapukust ning taskaalustasid kreemi magusa maitse. Isa oli igati rahul - no ilmselt poleks ta ka rahulolematust sellisel tähtsal päeval välja näidanud :).

Kõrvitsa püha

Halloweeni juures meeldivad mulle kõrvitsalaternad ja erinevad vahvad koogid-tordid. Nii et minu jaoks on see kõrvitsa püha :).
Kui muidu olen viimastel aastatel teinud pigem soolast kõrvitsavormi või keetnud kõrvitsamoosi, siis sel korral otsustasin teha magusa kõrvitsa. Käin ju koolis ja harjutama peab...

Ostsin kõigepealt korraliku ümmarguse keeksivormi. Küpsetasin selles ühe heleda ja ühe tumeda biskviidi. Kooki kokku pannes panin erivärvilisi biskviite vaheldumisi. Vahele läks kohupiim ja mustikad - lihtsuse võlu. Ja katteks oranz martsipan.
 Elus esimest korda rullisin martsipani. Sain hakkama küll. Koogi katmine nii lihtsalt ei läinud. Aga nagu mul kombeks, enne teen ja siis uurin raamatuid või vaatan videosid. Kui oleks vastupidi teinud, oleks ilmselt lihtsamalt läinud. Aga hakkama sain ja esimese korra kohta on täitsa enam-vähem. No tegelikult, kui valmis sai, oli ikka väga hea tunne. Aga jah, arenguruumi on. Maitse oli väga hea - jäi mõnusalt mahlane ja kohupiimane.
Martsipani rullimise võtan teinekordki ette, seda tahan kindlasti harjutada ja selgeks saada. Ja siis kunagi ehk lillekesi jms voolida. Martsipan üks minu suuri lemmikuid. Loodetavasti meie koostöö ikka sujub :).

Pärmi-lehttaigen vol 2

Alla ei anna. Nädal hilejem uus katse. Õnnestus! Taigen jäi kohe alguses mõnusam, või kippus natuke küll taigna vahelt välja pressima, aga suutsin seda kõike siiski ohjeldada. Oleks võinud paremini kerkida, aga ma olen siiski rahul. Ma pole kunagi enne eelmist ja tänast korda teinud ise pärmi-lehttaigent, nii et peaaegu
õnnestumise puhul võiks ju ometi rahul olla.
Tegin taigna pooleks - poolest tuli stritsli laadi kapsapirukas ja teisest poolest õunalootsikud. Maitselt olid mõlemad head, küpsenud taigen toredasti krõbe ja natuke leheline ikka ka. Aga jah, kerkida oleks võinud paremini ning lehelisust oleks ka rohkem tahtnud.

Pärmi-lehttaigen

Pärmitaigen õnnestus, kihitamine ka, nüüd siis aeg ette võtta pärmi-lehttaigen. Ma sellist mängimist ja lõputut rullimist väga ei armasta. Ja tulemus käes :). Esimene pärmi-lehttaigna tegu lõppes nii: 

Taigen oli juba alguses kuidagi kõva ja siis jätsin ma kihitades selle korralikult jahust puhtaks pühkimata ning või hakkas igalt poolt välja tulema. Ja prügikastis see hunnik lõpetas.

Et mitte väga kurvaks jääda, tegin portsu kõige tavalisemat sõbralikku pärmitaigent ning sellest kaks poolpikka saia ja ühe väiksemat sorti kringli. Kringli sisse läks üks külmkapis olnud keedetud kondenspiim ja jõhvikad. Tahtsin ka teistmoodi "voltimist" proovida - ehk siis rullisin kringli kokku ja lõpuosast punusin patsid ümber. Maitse oli hea, kuid kringel ei kerkinud sel korral väga hästi ja taignakihid olid õhukesed. Pealt jäi ka pisut kõva.
Saiad seevastu jäid väga pehmed ja mõnusad - üks oli juustuga ja teine täitsa tavaline sai, millele jahvatasin pipart peale. No mul ikka peab seda vürtsi elus ja söögis olema.

Muretaigen

Muretaigen on minu jaoks alati olnud pigem magus - koogipõhjaks või siis mingi küpsise-laadsed väiksed priukad.
Koolis tegeima aga muretaigna lihapirukaid. Olid omamoodi maitsvad. Proovisin kodus ka. Eelkõige huvitas, kas saan taigna nii mõnusa ja elastse, et seda üldse korralikult rullida saaks. Õnnestus. Panin pirukasse sinki ja juustu. Jäid krõbedad, aga ehk pisut kuivad.

Saime koolist ka toreda lehe erinevate "voltimis-tehnikatega". Jupile taignast puistasin kaneeli ja suhkrut ning tegin neist liblikad. Need nägid nii toredad välja ja mulle maitsesid ka. Hästi kõrbedad ning see alati toimiv kaneeli-suhkru kooslus. Olen rahul

:).

Pariisi õunakook

Sügis on õunaaeg ja õunakoogid minu ühed suured lemmikud. Sel aastal aga olen küpsetanud kõike muud, kui õunakooke. Pärast sünnipäeva-sagimist võtsin eile rahulikult. Käisin metsas jalutamas - ilm oli imeline. Ja siis tuligi  kange tahtmine teha üks lihtne ja õuntest pungil kook. Kohe meenus "100 rooga" sarjas ilmunud Õunakoogi raamat ning sealne Pariisi õunakoogi retsept. Palju õunu, vähe tainast ja lihtne teha. Sai valmis :). Natukese jäi toores, minu arvates. Ära sõime terve koogi nii 20 minutiga. Nüüd on sellel sügisel vähemalt üks õunakook ka küpsetatud. Loodan, et jõuan
mõne veel. Väga tahaks teha oma suurt lemmikut, taas samast raamatust, Normandia õunakooki. Sügis on ikka võrratu - oma värvidemängu ja kogu selle maitsva valminud kraamiga.

Mooni-martsipani kringel ja šokolaadimousse tort

Reedel, päev pärast õiget sünnipäeva tähistasin seda suuremas ringis - sõprade ja sugulastega. Soolase kraami tellisin, aga magusa tegin ise. Sai jälle kooli praktika-tabelisse mõned linnukesed kirja. Ja no tegelikult mulle ju meeldib. Muidu poleks kogu seda kooli ette võtnudki :).
Sünnipäeval peab olema ikka kringel ja tort.

Kringli tegin koolist saadud retsepti ja juhiste järgi. Täidiseks läks sel korral martsipan ja mooniseemned. Natukse kaneeli ikka ka - mis kringel see ilma kaneelita on. Vennaraas muidugi nõudis rosinaid - saab mõnel järgmisel korral. Martsipan on minu suur lemmik ja mooniseemneid armastan samuti. Kringel kerkis sel korral väga-väga hästi. Kuna soolane kringel jäi natuke toores, siis suure hirmuga hoidsin sel korral kringlit kauem ahjus. Ei olnud hea mõte. Tõmbas pealmise kihi liiga kõvaks-krõbedaks. Üldse jääb kringel kodus küpsetades pealt selline krõbe, ei ole näpuga katsudes mõnus pehme nagu sai olema peaks. Eelmisele magusale kirnglile sai pumati-võõp peale tõmmatud ja see tegi kringli pehmeks. Aga alati ju ei taha - nagu sel korral. Ei tea, kuidas siis see pealispind pehmeks saada? Ära ta söödi, ise sain ka ühe tüki. Ausalt öeldes ei mäletagi, kuidas maitses või mis nägu ja tegu ta lahti lõigates oli. Sünnipäevalapsel ikka palju muud sahmimist. Vähemalt oli meeles pilt teha.

Tordi jaoks küpsetasin kaks suurt kakao-biskviiti. Tuli välja küll - hirm oli parasjagu suur. Kui untsu oleks läinud, siis uute tegemiseks aega poleks olnud ja kes teab, kust siis suure tordi oleks saanud. Immutasin brändi-suhkrusiirupiga, vahele läksid vähese meega purustatud jõhvikad ja õhuke kiht šokolaadikreemi. Šokolaadimousse tegemiseks kasutasin Silja Luide blogist leitud retsepti. Tegin seda teist korda ja pole nii keeruline midagi. Sel korral tegin topelt koguse. Vahustamist on parasjagu ja suurtest kaussidest jäi puudu. Sain hakkama. Nagu öeldud, läks osa sellest koogi vahele ja ülejäänu määrisin peale ning külgedele.


Väike kausitäis jäi alles - no mulle pärast pidu maiustamiseks. Tortide korraliku kaunistamisega pole ma väga tegelenud ja kokku puutunud. Aega ka ülearu polnud - ikka puudu. Jäi siis sel korral selline vahukoore ringide ja peotäie jõhvikatega. Tegelikult jäi üks serv alguses vahukoorega ka kaunistamata - viimane sai lihtsalt otsa. Vend tõi poest siiski lisa ja enne külaliste ette kandmist said kõik servad vahukooreseks. Tort oli väga mahlane ja väga-väga šokolaadine. Šokohoolikd plaksutasid kõik käsi. Kasutasin 70% šokolaadi - seega tort ei olnud üldse nii magus, kui arvata võiks. Seda teen teinekordki. Vahele võiks proovida mustsõrstraid. No ja vaarikas ning šokolaad sobivad alati suurepäraselt.

Pildid said tehtud kiiruga, et hoopis tegemata ei jääks. Seega pole suuremada asjad. Küll jõuab seda poolt ka arendada.

Laimi-toorjuustu tort

Sünnipäeval tuleb ikka torti süüa ja kõige lähedasemate inimestega koos olla. Tahtsin teha midagi, mille saaks eelmisel õhtul valmis teha ja mis võtaks suhteliselt vähe aega. Valituks osutus toorjuustu kook, mis ahju väga ei vajanudki. Küpsisepõhi käis korra ahjust läbi, peale tuli toorjuustu-kondenspiima-laimimahla segu. Ja külmkappi tahenema. Sünnipäeval ma tavapäraselt puhkasin - tegin hommikul pannkooke, käisin turul ja mereääres. Õhtul haarasin külmkapist koogi ja läksin vanemate juurde. Tort oli hästi välja tulnud. Minu lemmikuga kindlasti tegu pole - kuidagi liiga rammus. Vennaraasuke kurtis sama. Vanematele meeldis. Ongi hea suure seltskonna tort - keegi ei jaksa üle ühe tüki süüa :).

Kreemisai ja võiroos

Pärast kringleid võtsin saiakesed ette. Kindel soov oli teha võiroose või kreemisaiu. Mitte ei suutnud valida - otsustasin teha mõlemaid.

Kreemisaia tegin koolis ka. Ma pole kunagi süvenenud, millest see kreem seal saiakeses täpselt koosneb, kuid arvasin, et ikka midagi peent. Pettumus missugune - kreem keedetakse piimast, võist, jahust ja mannast ning hiljem läheb hulka lahtiklopitud muna. Ühesõnaga mannapudru saiad :).
Võiroosid on lihtsalt niiii head ja nende tegemine tundus põnev ning tahtsin kindlasti järgi proovida. Ausalt öeldes arvasin, et neid tehakse pärmi-lehttaignast. Aga näe - hoopis kihitatud pärmitaigen.


Alustasin kreemisaiadest ja kreemi keetmisest. Ma pole mitte kunagi ise tavalist mannaputru keetnud. Nu mõned tükid jäid sisse ja ajasin pudur läbi sõela. Ja lõpuks jäi see kreem liiga vedel ka. Nii et mannaka keetmises on tugevalt arenguruumi. Siis tegin tainast 20 saia jagu. Kuna kodus endiselt ei köeta, kergitasin taigent ahjus. Rullisin lahti, määrisin võiga ja voltisin kokku, lasin natuke puhata ja kihitasin veel korra. Kreem vahele ning voltisin kokku ja panin ahju kerkima. Kerkisid, aga kindlasti mitte nii hästi kui koolis.

Kodu ahi on ilmselgelt väiksem, kui koolis kasutatav. Ühe panni peale mahtus 10 saiakest. Panin kahe panni peale ning otsustasin kaval olla ja küpsetada kaks pannitäit korraga. Nojah... Ülemise panni saiad küpsesid pealt ja olid alt toored ning alumise panniga oli vastupidi. Vahetasin siis panne. Nüüdsed alumised küpsesid alt aga liiga ära. Päris kõrbema ei läinud, aga õige see asi polnud. Tulemus oli nagu oli. Maitse oli hea. Kuid saiakesed ise jäid tiba kõvad, vähe kerkinud ja vähese kreemiga - kuna kreem jäi liiga vedel, siis ülemäära palju seda ei saanud panna. Ära nad söödi, aga arenguruumi on kõvasti.




Võiroosid jälle siis kihitatud pärimitaginast. Neid oli nii tore kokku "voltida". Kuna kreemisaiad olid juba ahjus küpsemas, siis neid tuli mul kergitada toatermperatuuril rätiku all. Natukese kerkisid, aga mitte piisavalt. Ahjus hakkasid osad "lehvitama".Võtsin välja ja võõpasin sulavõiga üle - välimus oli kena. Aga taas olid kõvavõitu ja ehk ka vähe kerkinud.

 
Erinevate saiakeste tegemine ühel päeval võtab parasjagu aega, eriti kui ei saa neid korraga kerkima ja küpsema panna. Nii et hädasti oleks vaja tunduvalt suuremat ahju ja vingemat mikserit :).
Kõik ei tulnud välja nii nagu oleksin oodanud, kuid tore oli neid teha siiski. Kindlasti proovin millalgi veel.

Soolane kringel

Hing ei anna rahu ja muudkui tahaks kõike katsetada ja koolist saadud retseptid järgi proovida. Ma ei suutnud tükk aega valida, kas teha soolast kringlit või muretaigna pirukaid. Kringel võitis. Mulle hakkab see pärmitaigen juba meeldima. Ma küll ei tea, kaua väike käsimikser vastu peab. Aga kindlasti on ta tubli. Oleme heas koostöös juba kahel korral kringlitaigna kenasti valmis saanud.
Täna oli ka ikka väike värin sees, kuid taigen tuli välja. Kergitasin taas 35 kraadises ahjus - see on mul ikka üks hea idee. Toatemperatuuril ei kerkiks see taigen praegu vist ilmaski - kütteperiood pole alanud ja toas on 19 kraadi sooja.


Rullimine tuli täna juba tiba paremini välja. Aga ideaalse ristkülikuni on veel pikk maa minna. Millegipärast kipub mul vasakust otsas ka õhem jääma. Täidiseks läks pitsakate, ananass, juust ja näputäis basiilikut-tüümiani. Väga kunstiline taignatükk oli mul enne kokku rullimist.









See kääridega kringli lõikamine mulle nii väga meeldib. Minu jaoks nii uus ja põnev :). Kerkis hästi, kuigi eelmisel korral vist kerkis paremini.





Nüüd on ahjust väljas ja lahti lõigatud. Jäi väga pehme. Põhi oleks veel küpsemist tahtnud. Üksikud kohad ehk vahel ka - tegelikult ei saagi aru, kas see on kergelt toores taignariba või sulanud juust. Natuke nagu on nätske, ilmselt ikka oleks pidanud kauem ahjus olema. Muidu maitses täitsa hästi. Täidist panin rohkem, kui retsept ette nägi. Mulle need väga "saiased" asjad ei meeldi, nii et täidist peab ikka olema. Vennaraasuke käis poolel kringlil järgi - saavad ka kodus testida. Teine pool tuleb homme minuga kontorisse kaasa kolleegidele testimiseks. Siis on väike tõestus tehtud, et ma ikka koolis käisin.




Nende suurte kringlite jaoks pole mul ühtegi korralikku alust. Jäävad kõik ahujupannile. Kindlasit jõuab mõne kena aluse veel seotada. Ja pildistamisega kuidaig ei raatsi ka vaeva näha - tahaks ikka edasi toimetada taigna ja kõige muuga.
Kõik see küpsetamine ja koolis käimine on nii tore. Mul on nii hea meel, et selle ette võtsin. Loodetavasti jätkub kõik samamoodi võiduka lõpuni.